Kaitsealuseid objekte on Rae vallas kokku ca 180 ha ehk 1% valla territooriumist. Loe lähemalt "Loodus- ja kultuuriväärtuste õpperaamat"ust

J. Raeda selektsiooniaed

J. Raeda selektsiooniaed paikneb Rae külas Rae mõisa juures. Selektsiooniaia pindala on 3,9 ha ning see on kantud sordiaretuslikku, teaduslikku ning kultuuriväärtust omavate istanduste loetellu.

Karuputk

Karuputk kasvab tihedate, kohati kuni viie meetri kõrguste kogumikena. Lehelabad on kuni meeter pikad ja umbes sama laiad. Õitsevate taimede varre läbimõõt võib suve lõpus maapinna lähedal ületada 10 cm. Ta on mitmeaastane taim, millel olenevalt kasvutingimustest võib kuluda kolm kuni neli aastat õitsema hakkamiseks, vahel ka kauem. Taim õitseb ja annab seemneid vaid kord elus. Õisi võib olla kuni 160 000, milledest võib valmida kuni 100 000 seemet, mis püsivad mullas idanemisvõimelistena 7–10 aastat.
Sosnovski karuputk sisaldab furokumariini ja mõningaid eeterlikke õlisid, mis lehtedest ja vartest aurustuvad ning on nahka kahjustava ning ärritava toimega. Taime puudutamisel ilmnevad tüüpilised põletikunähud nagu kipitus, sügelus, õhetus, punetus, valu, nahaturse, villid. Villid tekivad teisel või kolmandal päeval ning paranevad kaua, kahjustused võivad ulatuda kuni teise astme põletuseni. Päikesepaistelise ilmaga on kahjustused tugevamad kuna toksilised ained mõjuvad nahapigmentidele, millega kaasneb ülitundlikkus päikesekiirguse suhtes.
Taime söömise või tugeva nahakaudse toime korral on võimalikud vere hüübimishäireid ja verejookse. Allergilisele inimesele võib ta põhjustada vaevusi ka ilma otsese kokkupuuteta.
• Ettevaatusabinõud ja esmaabi
Olulisim on vältida otsest kokkupuudet taimega. Tõrjet teostades tuleb kanda spetsiaalset kaitserõivastust ja -vahendeid, kuna toksiinid tungivad ka läbi tavalise kanga.
Kui mahl on sattunud nahale, tuleb see kiiresti vee ja seebiga maha pesta, kaitsta kahjustatud nahka päikesekiirguse eest ning pöörduda arsti poole edasiseks raviks.
Lisainfo karuputkede kohta:
http://www.keskkonnaamet.ee/keskkonnakaitse/looduskaitse-3/voorliigid/karuputk/kuidas-ara-tunda-ja-ise-torjuda-2/
http://www.keskkonnaamet.ee/public/putke_dokumendid/Putkevoldik_2003.pdf 
http://www.keskkonnaamet.ee/public/putke_dokumendid/Sosnovski_karuputk_voldik.pdf

Karuputke tõrjumist korraldab riiklik Keskkonnaamet. Täpsemad alad on leitavad Maa-ameti karuputke tõrjumise rakendusest (http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis) ning Keskkonnaregistrist (http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main#HTTP5Y8AWrNf6Yyl0kQVPEgwxizKrt8PZN).
Aladel, mis ei ole riiklikus tõrjenimekirjas, teeb ajutist tõrjet Rae Vallavalitsus. Teavita putkekohast, mis ei ole Keskkonnaameti tõrjealade hulgas, Rae Vallavalitsuse keskkonnaspetsialiste või saada e-kiri info@rae.ee.

Kurna mõisa park

Kurna mõisa park asub Kurna külas ning kuulub ajaloolise haldusjaotuse alusel Jüri kihelkonda. Park on looduskaitse all (KLO1200378) ning on esmaselt kaitse alla võetud Harju Rajooni TSN Täitevkomitee üldkohustusliku otsusega nr 3, 24. juunil 1960. a.

Kaitsealuse pargi pindala on 10,9 ha, park on arvel maatulundusmaana. Park asub Kurna külas Tallinna ringteest kagus ning külgneb Kurna-Mõisküla peakraavi ja Mõisaküla teega. Kaitsealusest osast jääb välja enamus mõisa sissesõidualleest, Üksiku Rüütli kõrtsi poole alleed jääv tiik ja müüriga piiratud endisaegne tarbeaed/puuviljaaed/rohtaed. Hoolduskavaga tehakse ettepanek võtta pargi terviklikkuse huvides kogu allee, tiikidesüsteem ja endisaegse rohtaia territoorium tervikuna kaitse alla. HK-s käsitletud hooldatava ala pindala on ca 14ha.

Kurna mõis ehitati madalale maale ning seetõttu kaevati maa kuivendamiseks 17. sajandi näljaajal tiikidesüsteem, mis on ühendatud pargist Ülemiste järve suunduvate kuivenduskraavidega. Kuivenduskraavid (Kurna-Mõisküla peakraav) jooksevad ka tänasel päeval Kurna soost Ülemiste järveni. Pargis on 5 tiiki, milledest üks jääb kaitsealuse pargi piiridest väljapoole. Pargikompositsiooni seisukohast on oluline, et ka see tiik säiliks. Tiigid on risustunud ja kinnikasvavate kallastega. Tiikide kallastel on võsastunud puiesteed. Tiike eraldavas pinnasevallis on maakividega palistatud arvatavad sillakohad. Arvatakse, et tiikidel on betoonist põhjad. Artes Terrae OÜ on koostanud Kurna mõisa pargile hoolduskava.

Külma talu park

Külma talu park asub Lagedil Pirita jõe ja Leivajõe ristumiskohas peaaegu nagu saarekesel. Park on rajatud kunstnik Ott Kangilaski poolt kunagi saarekesel asunud Konstantin Pätsi noorema venna Voldemari talu maadele. Pargi pindala on 3,3 ha.

Eesti Vabadusvõitluse Muuseum on asutatud 1994. aastal ning asub Lagedil Pirita jõekäärus Külma pargis. Eesti ainuke sõjamuuseum on asutatud Johannes Tõrsi eestvõtmisel. Siin on väljapanekud Eesti Vabadussõjas ja Teises Maailmasõjas võidelnud eesti väeosade kohta. Eksponeeritakse kasutusel olnud sõjatehnikat, relvi, sõjaväevorme ning paljut muud. Külastaja saab jälgida eestlaste võitlusteed erinevates armeedes Vabadussõjast kuni metsavendluseni välja.

Lehmja tammik

Lehmja tammik asub Jüri alevikus ja see võeti kaitse alla 24. juunil 1960. a Harju Rajooni TSN Täitevkomitee otsusega. Kaitseala pindala on 12 ha (Keskkonnaregistri kood KLO1200454).

Lehmja tammiku näol on tegemist on ühe vähese allesjäänud Eesti tammikuga, ta on suurim ja haruldasim põlispuude kooslus Tallinna lähedal. Ühtlasi on see kaitsealune tammik kõige hõlpsamini ligipääsetav looduslik laialehine mets iga tallinlase jaoks. Tammiku ulatus põhjast lõunasse on 400 m ning idast läände 450 m.

Lehmja tammede keskmiseks vanuseks on metsakorralduse andmetel ligikaudu 130 aastat, kuid puude vanus ja suurus on väga ebaühtlane. Siinse vanema põlvkonna tammede vanust määras Mart Rohtla 2003.a võetud korbaproovide analüüsi alusel: vanim elav tamm „Prohvet" osutus 374-aastaseks.

Aastasadu tuntakse tammikut mitmesuguste rahvajuttude ja -uskumuste kaudu. Loodusteadlaste tõsisema tähelepanu osaliseks sai see loopealne salumetsatukk möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel. Jüri asula külje all olevat ca 11 ha suurust salumetsa ala nimetatakse põlise kohanime järgi Lehmja tammikuks. Nimetus "tammik" on põhjendatud, sest veel 1983. aasta metsakorraldusandmetes on puistu esimese rinde koosseisus 10 tamme: see tähendab, et vaatleja poolt juhuslikult valitud kümme puud olid kõik tammed. Tänaseks on esimesse, kõige kõrgemasse rindesse jõudnud juba nii pärni kui saari. Silmamõõdulise hindamise järgi on praegune koosseis 8 tamme, 1 pärn, 1 saar. Koosseis on muidugi ebaühtlane – leidub paiku, kus tammik on asendunud peaaegu puhtalt saarikuga. Ka puistu täius on ebaühtlane, kuid laiade tammevõrade tõttu kaunis väike – metsakorralduse andmeil 0,5. See tähendab, et pindalal, millel võiks eluruumi leida 10 puud, kasvab neid ainult viis. Seevastu liitus – arv, mis näitab samal põhimõttel võradega kaetud taevafooni, – on palju suurem, umbes 0,8. Mõnel pool on paiku, kus võrad katavad kogu taevafooni nii, et seal pole üldse vaba ruumi – liitus on sel juhul 1,0.


Lehmja tammiku tammed on enamikus silmatorkavalt kõverad ja okslikud, meenutades toreda üldpildi poolest otsekui mingit muinasjutu-puistut. Tõenäoliselt on need tammed oma noorusaastad veetnud valguskülluses ja hakanud seetõttu juba varakult kasvatama külgoksi. Puude jässakuse üheks põhjuseks võib olla ka paepealne kasvukoht – tammedele omane sügavale püüdleva peajuure kasv on olnud takistatud ning see on mõjutanud ka puu maapealset osa. Ja veel: ei ole sugugi välistatud omal ajal noorte tammede latvade kahjustamine jäneste poolt, mille tulemusena üks okstest on võtnud endale ladvafunktsiooni, andes edaspidi tüvele edasi ka oksale omased kasvuerisused. Kuid kõik tammed pole kõverad. Mõneski paigas kasvavad sirged, sihvakad, tihedalt pärnadest või saartest ümbritsetud tammed. Tamm vajab sirge tüve moodustamiseks "kasukat ja paljast pead" ning ümbritsevatest pärnadest (või ka mõnest teisest puuliigist) "kasukas" on oma ülesande kenasti täitnud.
 

Jaan Remmel on siin linnuliike kokku registreerinud 60. Püsipesitsevaid liike on registreeritud 18. Lisaks on tammikus registreeritud pesitsemas, kuid mitte igal aastal, 22 liiki linde, kellest tähelepanuväärsemad on kodukakk, põldtsiitsitaja, suurnokk ja vööt-põõsalind.

Selgrootuteston põhjalikult putukaid uurinud entomoloog Märt Kruus. Siit leitud 420 liigist on enamik liblikalised. Huvitavamad leiud on: tammega seotud violet-siilaktiib, pärnasuru, peitöölane, meile sisse rändav admiral, mitu haruldast juureöölast, kaunis ja suur sinipaelöölane ja lehise-pisivaksik (kusjuures siinses tammikus lehised puuduvad).

Rohttaimi on uurinud botaanik Õie Jaagomäe. Tammiku au ja uhkus on kindlasti jumalakäpp. Veelgi haruldasem on varjuluste, kes Lehmja tammikust põhja pool kasvab vaid Ahvenamaa saarestikus. Eestis teatakse teda kasvamas ainult kümmekonnas kohas Saaremaal ja mõnedes kohtades Põhja-Eestis. Nii jumalakäpp kui ka varjuluste kuuluvad II kategooria kaitsealuste taimede nimistusse. Tarnadest on siin teada kaks tarna - sõrmtarn ja metstarn. Viimast leidub Eestis üsna vähe: siit umbes 100 km raadiuses kasvab metstarna teadaolevalt veel kahes kohas. Samuti pole Eestis eriti sagedased ka magus hundihammas, ojamõõla ja maamõõla hübriid ja harilik käopakk. Tammikus leidub ka lõhnava varjulille (uue nimega lõhnav madar) rikkalik leiukoht.

Paraspõllu LKA

Paraspõllu soo asub Rae ja Raasiku valla piiril. See on ulatusliku Peningi turbaraba kagusopp, mis piki Käpa ehk Silmsi oja kiiluna ümbritsevate moreenseljandike vahele sirutub. Soo põhjapiir on küllaltki tinglik. Ka rahvasuus ei ole tehtud Paraspõllu ja Peningi sool kindlat vahet.
Kasvukohatüüpidest on valdav madalsoo. Vähemal määral esineb puisraba, lodumetsa, lammisood ja allikasood. Siirdesood esineb vaid laiguti massiivi lääneosas. Loogana kulgev oja poolitab soo kaheks eriilmeliseks osaks.
Paraspõllu looduskaitseala hõlmab 476 ha. Paraspõllu nime sai kaitseala soo keskel asuva samanimelise talu järgi.
Kõige suurem haruldus, mis sealt 1993. aastal leiti, oli püsiksannikas (Swertia perennis) – I kategooria kaitsealune liik. Paar aastat hiljem leiti ka alpi võipätakas (Pinguicula alpina). Samuti kasvab seal suhteliselt haruldane II kategooria kaitsealune liik koldjas selginell (Selaginella selaginoides). Seal kasvab ka eesti soojumikas (Saussurea alpina esthonica).

Reima kadakas

Rae vald on kohalikul tasandil looduskaitse alla võtnud Suursoo külas kasvava kadaka (Keskkonnaregistri kood KLO5000017). Kohaliku kaitse alla võeti puu Suursoo kadaka nime all. Puu kaitsevööndi suuruseks määrati 9 meetrit. Lähemal kui  9 meetrit on keelatud igasugune majandustegevus, sh loodusvarade kasutamine, maavara kaevandamine, uute ehitiste püstitamine, sõiduki või maastikusõidukiga sõitmine, telkimine ja lõkketegemine. Samuti ei ole lubatud puu kaitsmise huvides rahvaürituste korraldamine selleks ettevalmistamata ja kaitseala valitseja poolt tähistamata kohas. Keelatud tegevuste loetelus on veel uuendusraie tegemine, uute maaparandussüsteemide rajamine, taimekaitsevahendite ja väetiste kasutamine.

Reima kadaka tüve ümbermõõt rinnakõrguselt on 129 cm ja kõrgus ulatub 7 meetrini. Puu vanust hinnatakse 300 aasta peale. Nende andmetega võiks siinse kadaka jämeduselt paigutada Eesti kadakate seas teise kümnesse, jämedaim on Raplamaal kasvav kadakas, mille tüveümbermõõt on 201 cm.

Kohalike seas liigub legend, et Suursoo kadaka all on Põhjasõja ajal jalgu puhanud Rootsi kuningas Karl XII koos oma sõjaväega. Kadaka kõrvalt läks mööda Põhjasõja-aegne tee Tallinna. Hiljem on selgunud, et Karl XII legend on seotud hoopis Suursoo külas paikneva Jõepere künnapuuga (rahvasuus Jõepere jalakas).

Vaskjala tamm

Vaskjala tamm on tuntud ka kui Karjavere tamm ja Kapa tamm. Vaskjala tammeks on teda hakatud nimetama inimesed väljapoolt küla. Kapa tammeks hüütakse puud seetõttu, et nõukogude ajal oli Karjavere talu tühi ning Kapa vana peremees puhastas 1970.aastate paiku tamme ümbruse võsast puhtaks. Karjavere tamm kasvab Karjavere mäel, mis on ümbruskonnas üks kõrgemaid punkte. Tamme kõrval kasvab veel mitmeid üksikuid noori tammesid. Vaskjala tamm on kaitse all looduskaitse üksikobjektina (keskkonnaregistri kood KLO4000301). Tamme tüve ümbermõõt rinnakõrguselt on 4,8 meetrit , kõrgus 22 ning võra läbimõõt 25 meetrit. Võra läbimõõdu tõttu ongi Karjavere tamm looduskaitse all – nimelt on ta suurimate võraläbimõõduga tammede seas Eestis.