16.10.20

 

Hoonete energiatõhususest ja energiamärgistest

 

Hoonete energiamärgised on Eestis kasutusel juba alates 2009 aastast. Energiamärgise all mõeldakse energiatarbimist kajastavat dokumenti, mis näitab, kui palju hoone tarbib energiat, mis kulub hoone kütmisele, jahutamisele, vee soojendamisele, ventilatsioonile, valgustusele ning võimaldab võrrelda seda teiste samaväärsete hoonete energiatarbimisega.

Energiamärgis näitab, kui energiasäästlik on soetatav või olemasolev kinnisvara. Mida kõrgem on hoone energiatõhususe klass (A-st kuni H-ni), seda väiksemad on energiaarved ning seda kõrgem on kinnisvara väärtus. Energiamärgis peab olema kõigil olemasolevatel, sisekliima tagamisega hoonetel või nende osadel, mis on ostetud või püstitatud pärast 1. jaanuari 2009. Sisekliima tagamine on energia kasutamine hoone ruumiõhu kvaliteedi tagamiseks. Lühidalt öeldes, kui hoonet köetakse. Energiatõhususe nõudeid ei kohaldata muinsuskaitsealale-, miljööväärtuslikule alale vms jäävatele hoonetele. Energiamärgise olemasolu peab tagama hoone omanik.

Energiamärgiseid on kahte liiki. Uue ehitatava hoone või oluliselt rekonstrueeritava hoone energiamärgis tuleb esitada kohalikule omavalitsusele ehitusloa taotlemisel ja selle alusel tõendatakse, et hoone vastab energiatõhususe miinimumnõuetele. Olemasoleva hoone energiamärgis määratakse mõõdetud tegeliku energiatarbimise alusel ja see annab ülevaate hoone energiatõhususest. Energiamärgiseid väljastavad energiamärgise spetsialistid, kelle vastavat pädevust tõendab kutseseaduse kohane kutse. Spetsialistidele väljastatud kutsetega on võimalik tutvuda kutseregistris.

 

Energiamärgiseid, mis põhinevad energiaarvutustel (energiatõhususarv ehk nn ETA märgis) ja antakse projekteeritavatele hoonetele (nii uued kui ka olulised rekonstrueeritavad hooned) võivad väljastada: 

  • diplomeeritud energiatõhususe spetsialist 7 (EKR 7. tase);
  • diplomeeritud energiatõhususe spetsialist 7 (EKR 7. tase), sisaldab osakutset „Energiakasutuse modelleerija";
  • volitatud energiatõhususe spetsialist 8 (EKR 8. tase).

Energiamärgis kantakse ehitisregistrisse ning on avaliku infona nähtav kõigile.

 

Hoonete energiatõhusust reguleerivad kolm määrust, mis kõik leitavad Riigi Teatajast:

MKM määrus 01.01.2019 nr 63 "Hoone energiatõhususe miinimumnõuded"

MKM määrus 21.01.2019 nr 58 "Hoone energiatõhususe arvutamise metoodika"

MKM määrus 21.01.2019 nr 36 "Nõuded energiamärgise andmisele ja energiamärgisel"

 

Olulisemad muudatused seadusandluses

2019. a toimunud energiamärgiste vormiliste ja sisuliste täienduste analüüsi üheks eesmärgiks oli arvutuslike energiamärgiste ja tegelikel tarbimisandmetel põhinevate energiamärgiste parema vastavuse saavutamine. Selle tulemusel hakkasid Eestis kehtima uued hoonete energiatõhususe miinimumnõuded ja energiatõhususe arvutusmetoodika. Need energiatõhususe regulatsiooni täiendused täpsustasid muuhulgas ka liginullenergiahoonele esitatavaid nõudeid ja tähtaegasid, samuti lisandusid teatud erandid ja arvutusmetoodika muudatused. Muuhulgas korrigeeriti energiamärgiste skaalat vastavalt energiatõhususe miinimumnõuete täiendustele, muutus põhimõte, et energiatõhususe arvutustes eksporditud energiat enam energiatõhususarvu arvutuses arvesse ei võeta, st lokaalselt toodetud taastuvenergiat saab energiaarvutuses arvesse võtta vaid omatarbe ulatuses.

 

Uue määruse järgi valminud hoone vastavust energiatõhususe nõuetele tuleb hinnata teostusdokumentatsiooni ja hoone õhulekkearvu mõõtmise akti, selle olemasolul, alusel, mis tähendab, et energiaarvutus tuleb viia läbi vastavalt tegelikult välja ehitatud lahendustele. Kui hoone energiatõhususarv on võrreldes ehitusloa taotlusele või ehitusteatisele lisatud energiamärgisega muutunud, antakse enne kasutusloa taotlemist või kasutusteatise esitamist välja uus energiamärgis. Õhulekkearv on hoone välispiirde õhupidavust iseloomustav näitaja, mille ühikuks on õhulekke maht kuupmeetrites välispiirde pinna ruutmeetri kohta tunnis. Õhulekkearv määratakse õhulekketestiga. Kui hoone projekteerimisel energiatõhususe arvutust ei tehta määruses sätestatud baasväärtusega, mis näiteks uue väikeelamu puhul on 4 m³/(h·m²), vaid energiatõhususe arvutus viiakse läbi väiksema väärtusega, võetakse sellega kohustus peale maja valmimist läbi viia õhulekkearvu mõõtmine ja kasutusloa taotlemisel tuleb esitada õhulekke mõõtmisprotokoll, tõendamaks, et energiaarvutuses kasutatud õhulekkearvu väärtus on saavutatud.

 

Liginullenergiahoone

Alates 01.01.2020 hakkasid kehtima liginullenergiahoonete (klass A) nõuded ehitusloa taotluse esitamise järgi (avalikes hoonetes juba kehtivad alates 01.01.2019). Tulenevalt määruse definitsioonist - liginullenergiahoone on energiatõhusate ja taastuvenergiatehnoloogia lahendustega tehniliselt mõistlikult ehitatud hoone. Liginullenergiahoones kasutatav energia peab olulisel määral pärinema kohapeal või lähiümbruses toodetud taastuvatest energiaallikatest.

Liginullenergiahoones vaadeldakse energiabilanssi aasta kui terviku ulatuses ja eeldatakse, et olukorras, kus kohapeal toodetud taastuv elektri kogus ületab elamus tarbitavat energiat, on võimalik ülejääk tarnida (müüa) elektrivõrku. Seejuures on oluline, et ainuüksi suurema hulga päikesepaneele paigaldamisest ei piisa, B klass tuleb saavutada ilma päikesepaneelideta. Väikeelamute kontekstis tuleb teada seda, et 2020. aasta algusest muutus liginullenergia nõue kohustuslikuks ainult üle 220 m² väikeelamutele. Liginullenergiahoone nõuet ei kohaldata väikeelamule köetava pinnaga kuni 220 m2 (kehtivad madalenergia ehk B klassi nõuded). Samuti ei rakendata liginullenergianõuet (ka eramule suurema köetava pinnaga kui 220 m²) juhul, kui päikeseenergiasüsteemi paigaldamine ei ole majanduslikult põhjendatud või tehniliselt teostatav.

Majanduslikult põhjendatuks loetakse vähemalt ühe kilovatise võimsusega päikeseenergiasüsteemi, mille või mille osa aastane tootlikkus on vähemalt 70% optimaalselt suunatud päikeseenergiasüsteemi aastasest tootlikkusest. Tehniliselt teostamatuks loetakse olukorda, kus:

1) päikeseenergiasüsteem ei asu võrgupiirkonnas või

2) päikeseenergiasüsteemi võrku ühendamine nõuab võrguettevõtja poolt elektrivõrgu ümberehitamise töid või

3) hoonel ei ole liginullenergiahoone taseme saavutamiseks vajaliku võimsusega päikeseenergiasüsteemi paigaldamise jaoks piisavalt päikesepoolse suunaga ja teiste objektide poolt varjutamata katusepinda. Sellistel juhtudel peab uue ehitatava hoone energiatõhususarv vastama madalenergiahoone nõuetele.

Täpsemalt saab energiatõhususe miinimumnõuete kohta lugeda määruse seletuskirja lisast 2, mis on leitav Ehitus- ja elamuvaldkonna juhendmaterjalide lehelt. Erandid kehtivad ka masintoodetud ja käsitööna toodetud palkehitiste kohta.

 

Väikeelamu energiatõhusus

Teatud tingimustel (toodud määruses) võib väikeelamu energiatõhususe miinimumnõuetele vastavust tõendada lihtsustatud tõendamismeetodiga. Lihtsustatud tõendamismeetodi kasutamisel määratakse energiatõhususarvu väärtus Majandus ja Kommunikatsiooniministeeriumi veebilehel avaldatud väikeelamu energiatõhususarvu kalkulaatoriga. Kalkulaatori ja palju muud kasulikku infot energiatõhususe ja energiamärgiste kohta leiab ministeeriumi kodulehelt.

Toimetaja: LIIS OLLIN